Armasta puud, toda kurba vaevakaske, seda uhkesti taeva poole sirutuvat kuuske, toda mändi, mille punane koor räägib kiindumusest kõige hingava, kauni ja elava vastu; seda viletsat pajupuhmast, mis siin kaugel põhjas pole jõudnud isegi saada eneseks, vaid kasvab vitsakimbukestena otsekui leseks jäänud pere — lapsi palju, aga toitjat, keskset tüve, pole olemaski. Armasta puud kogu oma hingepuhtusega, vaatle ometi kord tähelepanelikult puude lehti või nõelu, kas nad ei liigu, ei hinga, ei värise — see on ometi sama elu, mida elad ise. Nad elavad ja hingavad, see on tõsi, sarnaselt tuultes värisedes, päikeses kiirates, udus piisku pudendades. Nii naerad, rõõmustad ja nutad sinagi. Kas elava ja hingava vahel ongi mingit erinevust?
Miski ei lähe nii kiiresti mööda kui kallistus. Aga nagu lõhn, nagu heli, on kallistus ainuke mälestus, mille saame elust kaasa võtta, sest armastuse kallistused on puhas tähelepanelikkus. Kogu keha üks silm, üks päev, üks keel.
Millal on siis inimene kõige lähemal? Keha või mõtte lähedus, kumb tähendab rohkem? Ma ei tea, aga ma tean, kui otsatult kaugel võib olla ligiolev keha ja kui ligidal väga kauge.
Armastus on positiivne tegu: see on elujõu andmine teisele. See tähendab graniiti kivistunu vallapäästmist nii, et näed tema jalataldu tantsimas, isegi kui need sinu juurest ära tantsivad, aga kui paljud söandavad nõnda tegutseda?
Võib kesta väga kaua enne kui see, mida ütled, üles sulab... Sellepärast, et oled sisemiselt jääs. Ehkki sa ise seda ei tea. Aga ühel päeval, kui oled õige kurb või midagi väga igatsemas ja täiesti üksi, siis märkad, kuidas su vanadest sõnadest saab äkki muusika.