Tegelikult on see üks neid paiku, mis on olemas ainuüksi selleks, et inimesed saaksid neist pärit olla. Neid on universumis rohkem kui küllalt — tundmatuid külakesi, väikeseid, tuulest uhutud linnu, mille ainus osa ajaloos on saada selleks uskumatult tavaliseks paigaks, kus hakkavad hargnema ebatavalised sündmused.
Ta oli liiga rumal selleks, et olla tõeliselt julm ja liiga laisk, et olla tõeliselt alatu.
Selles universumis pole asjad eriti nii, nagu nad on, vaid pigem nõnda, nagu inimesed neid endale ette kujutavad.
Kõigis universumites on teada tõsiasi, et ükskõik kui püüdlikult ka värve ei valitaks, on institutsionaalse sisekujunduse tulemuseks ikka kas okseroheline, püretu pruun, nikotiinikollane või kirurgilise maiguga roosa. Mingi raskestimõistetava sümpateetilise resonantsprotsessi tagajärjel lõhnavad neis toonides võõbatud koridorid alati kergelt keedetud kapsa järele — isegi kui lähikonnas iialgi kapsast ei keedeta.
Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Midagi ei saa tagasi tuua, midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täiuslikuks teha. Täiuslik kuulub muuseumi.
Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu.
Iialgi ei ole keegi küllalt karastatud. Võib üksnes paljuga harjuda.
Armastada... See tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta? Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. Seda ma tean.
Ma vaatasin ringi. Mul oli juba tunne nagu oleksin koju jõudnud. Kes kusagil kodus ei ole, tunneb seda kergesti.
Ta võttis vastu vaid seda, mis talle sobis ja nii, nagu talle sobis. Kõik muu ei häirinud teda. Keda tõmbab see, mis on samasugune kui sa ise? Ja kes küsib armastuses moraali järele? Moraal on nõrkade leiutis. Ja ohvrite kaebelaul.
5139513851365137513551345132513351305131