Suremine on üks tähtsamaid asju, mida eales teeme. See on lahkumine lavalt, meie hiilgava eluepopöa viimane vaatus. Tegelikult on surm kolmas vaatus, just selleks vaatuseks jõuab pinge haripunkti.
Miks pealegi ei võinud see kauge poolmuinasjutuline maa saada talle armsaks nagu isamaa, kui ta tõeline isamaa oli nii hall ja rõõmuta, et teda ei näinudki?
Iseloom pole kaasasündinud, selle peab omandama. Iseloomu loomine on seesmine ümberkujundamine, mis teeb lõpu kõhklevate vaistude ja soovide segadusele; ta on omamoodi uuestisünd.