Romaani ei saa enam kunstiliigiks pidada. Romaan on surnud. Otsas, nagu alkeemia. Mispärast ma peaksin läbi närima sadade lehekülgede kaupa väljamõeldisi, selleks et sealt lõpuks välja sõeluda viis-kuus tillukest tõde? Sõnad on tõe jaoks. Faktide jaoks. Mitte väljamõeldiste jaoks.
Riim pole midagi niisugust, milleta poeem või luuletus ei saaks hakkama, ka pole see suurem asi kaunistus. Pigem võiks seda nimetada barbaarse ajastu leiutiseks, mille abil panna viletsad read paremini lonkama.