Just naisesilmist võrsub see doktriin. Prometheuse tuli särab neis, nad on me kool, me raamatud, me teadus, mis näitab, kätkeb, toidab kogu ilma; ei ole täiuslikkust nendeta.
Ka armunu on hull, sest mustlasnaist peab kauniks Helenaks. Poeedi silm, täis peent ekstaasi, eksleb maast taevasse ja taevast jälle maale. Kui kujutlus tal aina vormib asju, mis tundmatud on, siis poeedi sulg loob kuju sellele eimiskile ning annab eluaseme ja nime.