On mõned huumori ja värssidega katsetanud,
seejärel teinud kriitikat ja lollustega lõpetanud.
Las kirjutamist õpetab, kes parem teistest
ja kritiseerib vabalt see, kes ise meister
Poeet on hilisööni loomevaevas,
ei sõba silmale saa, lugejale une laenab.
On luulekohtus kaalukausid õhus:
seal tõde vaetaks kullaga
ja maiusrooga kiidukõrnetega.
Teeb sule kergeks vilumus ja mitte juhus,
justnagu õppind tantsijal on jalad õhus.
Puupea puust mõtted sätib riita,
ta sõnaseadmiskunst ei ole kiita.
Asjatu oli targa pealiku kõrkus!
Et neil puudus poeet, oli saatuslik nõrkus.
Nali või mõistlik mõte, oh! Sporuski tundetu pole,
idee rattaletõmmatud liblikast igatahes on kole.
See kütkestavalt kiivakiskuv lõim
on hullund proosa, mitte luulepõim.
Kui paned kirja kõik tegemata jäänud heateod ning jätad välja kõik tehtud sigadused, võid tulemust nimetada memuaarideks.
Päästa meid, enne kui kaome
lõputute ridade vastikute kirjatähtede
mustade jälgede vahele
valgel pärgamendil.
5309531053065307530853045305530353015302