Armastus luuletused - kallimale, sõbrale — lehekülg 7

Seal ubalehtede vahel kus aseme
pehmuse õõtsiku veepõhjalt saame
ma jäsemed kombitsaina Su ümber
põimin, et kuulda kuidas puhked Sa õide.

Kui saabub päev, siis naaldub kõik,
kui ingel ma taevasse lendan
kui kell lööb kaksteist, siis on ükskõik,
siis valan ma pisaraid endast

Armastus sunnib tundeid ja valu,
ning kanaerunäoga kalu.
Kui iga hetk meid hoiab,
ja paremaks teha püüab.

Räägi kallis,-
kasvõi valeta mulle
ilusaid täitumatuid unistusi
räägi kallis-

Sirelid seisavad silmini jahtunud mullas,
koltunud tuuled sasivad heitlikke päid.
Kui saaksid veel tulla, näeksid,
et endiselt kullast on suvised väljad,

Liblikana
tahan tormata tulle...
leegi värelus ahvatleb...kutsub...
klaas vaid

kas meest on armastada kerge
kui tema tujukus sind pidevalt rivist välja viib
või raske
kui tema melanhoolsus sind mullapinnaks surub

Sunnitud sõdima,
armastuse eest.
Minu süda ütleb,
sõitle, kuni veel jaksad.

Kas tead, mida tähendab valu
mis tunne on hingepiin
kas tead, kuidas teed mulle haiget,
kas mõistad, kuidas armastan sind

Pilv olla, mil on meres juured.
Vihm olla, õhtu soojas tuules.
Tilkhaaval sadada su suule!

Pole õhku mida hingata
Pole armastust mida tunda
Pole kallimat kellele ütelda
Ma Armastan SIND!

tunne kummaline on mu sees
ja mõte eksleb siia-sinna
luuletusi loen ja aknast enda ees
näen teid ja radu, kus kuhugile ei tea minna

Ma loobusin uskumast imedesse
Kui sind minuga enam ei olnud
Koduaken oli jäänud pimedusse
Ja keegi uksele vastu ei tulnud

Aastad üksildust mu südame suretasid,
Kaotasin lootuse, soovidki murenesid.
Kuni ilmusid sina – teistsugune ja mõnus,
Taas tundsin, kui’s liblikad kõhus.

Kedagi sa armastad juba kõhus
Keegi armastab sind juba kõhus
Keegi tunneb sind juba kõhus
kedagi sa tunned juba kõhus

On üks taevas
mille all lendleb palju sinilinde, kotkaid ja pääsulinde
nende kõigi tee on üks -
leida üles oma südametuks

Miks on nii, et sinu nime
ma unepealt hüüan?
Kuigi tegelikult ise
sind unustada püüan.

Silmad sulen mataas,
ei enam neid avada saa,
kas ikka veel minuga oled,
ega kadunud pole veel sa

On pärnu rannas kätte jõudnud eha.
On kuulda kajakate kurbi nuukseid.
Kui silman paljast neidu, kes näpib juukseid,
siis põõsast vaatan vaikselt tema keha.

Ma tulen kaasa, kuhu mind sa ka ei kutsu,
ma söön mis soovid - magan millal tahad sa.
ma luban ennast nimetada väikeseks kutsuks
ja lasen ennast üle kere kammida.