Aastad üksildust mu südame suretasid, Kaotasin lootuse, soovidki murenesid. Kuni ilmusid sina – teistsugune ja mõnus, Taas tundsin, kui’s liblikad kõhus. Magama jäädes mõtlesin sinust, Öösel ärgates mõtlesin sinust, Hommikul virgudes mõtlesin sinust, Ajapikku juba sinust ja minust. Õrritasid mind, andsid lootust, Sütitasid ühise tuleviku ootust. Idioodi illusioonid purustasid pea, Öeldes, et teinud oled suure vea. Mida mina nüüd tegema pean? Lihtsalt suuna teisele poole sean Ning mõistusega südant ninapidi vean? Süda tuksub ikka omasoodu Ja liblikatele annab armastus hoogu. See on miski, mida ratsionaalsus ei takista, Miski, mida „ei“ või „sõber“ ei vaigista...
sina...sa oled see, kes paneb mu südame põksuma sina...sa oled see, kes teeb mu maailma värviliseks sina...sa oled see, kes on ja jääb mu südamesse sina...sa oledmu elu ilusaks maalinud