Aastad üksildust mu südame suretasid,
Kaotasin lootuse, soovidki murenesid.
Kuni ilmusid sina – teistsugune ja mõnus,
Taas tundsin, kui’s liblikad kõhus.
Magama jäädes mõtlesin sinust,
Öösel ärgates mõtlesin sinust,
Hommikul virgudes mõtlesin sinust,
Ajapikku juba sinust ja minust.
Õrritasid mind, andsid lootust,
Sütitasid ühise tuleviku ootust.
Idioodi illusioonid purustasid pea,
Öeldes, et teinud oled suure vea.
Mida mina nüüd tegema pean?
Lihtsalt suuna teisele poole sean
Ning mõistusega südant ninapidi vean?
Süda tuksub ikka omasoodu
Ja liblikatele annab armastus hoogu.
See on miski, mida ratsionaalsus ei takista,
Miski, mida „ei“ või „sõber“ ei vaigista...