Armastus luuletused - kallimale, sõbrale — lehekülg 6

Roos on kui elu,
mis õitseb seni kui elad.
Roos on kui valu,
mis torkab seni kui sured.

Arvasin, nõuab imet uuesti armuda
Arvasin, selline kui tema, ei tule niipea
Tüki südamest oli keegi röövinud
Näriv igatsus sisemusse oli sööbinud

kõik su tolmused mõtted asetasin kausta
enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi
need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid
omaette ühinemise soove haudusid

Olles sinu juurest kaugel,
ei tea mida mõtled sa minust
olles üksik siin ilmas
kus keegi ei hooli minust

Ma kaua armastasin kedagi
Kes mu kõrval eales polnud
Ma pikalt igatsesin midagi
Mis mu oma eales ei olnud

I would trade away all
pointless things I own to
just be swept away by
warmth of sunday mornings

Ma ei taha, et jääksid mu juurde
Tahan lihtsalt, et mäletaksid mind
Ma ei nõua sult, et sa mind suudleks
Tahan lihtsalt viimast korda näha sind...

suhe algab
esimesest tülist
vaikimisest
lahus olekust

mul pole vaja ilu,
et seda imetleda
mul pole vaja valesid ,
et sinus pettuda.

Ma pole iial lahkunud,
ma pole jõudnud tunda käepigistust,
pilku,mis ütleb kõik.
Maailm keeb ja ma ei näe..

Miks oled sa läinud ja oled nii kaugel,
miks üle ma sinust ei saa?
Ma seisan siin pimedas,pisarad laugel
ja tühi tundub minu jaoks maa.

Iga päev, kui kooli läen,
tean, et sind, mu arm, ma näen.
Sa tood mulle päevavalgust,
ootan meie suhte algust.

Kui siis sel talvepäeval teate saad,
et lahkusin ja mind on pandud hauda.
Sa ära lase leinal võtta maad,
sest lein sööb hinge nagu rooste rauda.

Üks nimeta tunne tuli ja jäi
Ja tundus nii meeletult tuttav
Kõik ümbritsev – tundus – ringi vaid käis
Ja tundsin, et tahaksin nutta.

Telefoni kuulen helisemas,
sinu häält kuulen kõlisemas.
Näen sind õhtuti tänavail kõndimas
ja ennast sinu kõrval sündimas!

Tee rajasid
südamesse.

Ma ei märganud sind oma elus enne, kui kella osuteid keerati tagasi
Palju vett oli voolanud merre, kuid üritasin vastuvoolu minna edasi
Jalg kordi vääratas kividel, mida veepõhjas näha polnud
Ja kogu selle aja olid märkamatult mu kõrval olnud

Su särasilmad vaatasid must mõõda
Su kallistus oli niivõrd õrn ja lühike
Sa ei tahtnudki minuga kunagi kohtuda
Sinu jaoks olin lihtsalt võõras tühine.

Kas kunagi kohtume sinuga veel,
kas kunagi näen sinu silmi?
Tean,et ootan sind asjatult porisel teel,
talun nuttes vihmaseid ilmi.

Armastus,jah,see on olemas,kuid
see peidab ennast kiivalt varju.
Ta ei tule su juurde kunagi ise,
ega ka siis kui teda kutsud.