Armastus luuletused - kallimale, sõbrale — lehekülg 8

Ma sulen silmad ja kaotan pildi
tänavalaternailt säravailt.
Mind valdas ühtäkki nii meeletu lendutõusmissoov,
sajab endiselt leiget vihma.

See kõik mille tekitasid sa.
Nüüd lahku meie teed läksid ka .
Enam andestada ma ei saa ,
kuna petsid mind sa .

Olen kindel, et sa veel näed
Kes minust on saanud
Ma tean, et jääd mõtlema
Miks minuga ei jäänud

Oh, palun ära mõtle mu peale
Ma ei tea, kas armastad või vihkad
Kuid mõte sinust ei lase ligi uuele heale
Mida peale su lahkumist nii väga ihkan...

Kui oled korra haiget teinud
Siis võid lubada kokku sada imet
Võid korda saata tuhandeid trikke
Kuid kui teine ei austa su nime

Kristalsed kastepiisad sillerdavad rohus,
kaldasse veetud on kulunud paat
Päike puhkab metsatuka jahedas hällis
üle ääre ajab lömmis vihmaveevaat

Vahel ma tean,et olen vea teinud.
Vahel ma mõtlen,et miks ma seda tegin.
Andesta kõik mis sa saad,et olla minuga sa saad.

Kui esmakordselt sind nägin,
Ei teadnud kuhu mässisin end
Me pilgud ei kordagi kohtund,
Ja ma lootsin, et meeldin ma sul

valust vaevatuna
hüüan sinu poole.
elust räsituna
vaatan sinu poole.

Kas armastus vaid peitub,meis sõnade väes,
või kõndides mõõda tänavat,
sinu sõrmed on kinni,minu aheldatud käes.
Kas armastus on vaid meis öine tunne,

Pista mulle pihku oma käsi,
ütle et andestad ...
Palun ära must väsi,
ütle et andestad...

Esimene armastus on nagu kevade kuldne liblikas päikesekiirtes.
Ta vilksatab korraks ja kaob.
Mälestus millestki nii toredast
võib talutavaks muuta ka elu kõige mustema päeva.

Rikkad või vaesed,
targad või igavad,
hea või halvad,
me kõik vajame ja

See on kirg,
mitte armastus..
See on hirm,
mitte lohutus!

Miks alati on see nii, et kui sind näen,
valusalt võpatab süda mu sees?
Miks on see süda justnimelt sinu käes,
miks on mu silmad sinu pärast vees?

Miks andsid lubaduse, et oled olemas ja ei kao, kuigi teadsid juba alguses, et seda täita ei suuda.
Justkui tahtlikult tegid mulle haiget, teades, et su lahkumine mind hävitab, tühjaks kestaks muudab.
Sa ju tead, oli mu suurim soov, mu tahe, et poleks ühtki takistust, tüli
ega vale me vahel.

On raske südamel ja hingel,
seal valutukseid tajun.
On mõranenud peegel-klaas,
kõik kildudeks mu ees.

Mul on su pärast valus!

Sinust elada ma ei saa
sinust mõelda ma ei suuda.

kui ka kallis,
lahkuda meil tuleb teele.
Järele sul vaatama jään,
ma lihtsalt seisan teel

Näib nagu mul ei ole enam õigust sind tunda...
ühest teatud elulõigust kõik muutub
suhtumine vähemalt..
sa arvasid, et tundsin sind kui ennast -