ELU VÕTAB, EI KÜSI
Vahel tõesti on nii -elu võtab, ei küsi,
mis ühele piin,
see teisele käsi,
mis abistab, hoiab,
loob elule järge,
Sind eneses kannab,
on ise, te ärge
juhtida püüdke
elu suunavat kätt,
...
Lein
elu võtab, ei küsi,
mis ühele piin,
see teisele käsi,
mis abistab, hoiab,
loob elule järge,
Sind eneses kannab,
on ise, te ärge
juhtida püüdke
elu suunavat kätt,
...
HINGED
Kõik hinged kord ingliteks saavadtaevalaotuses tähtede seas,
kui ära nad meie seast läevad',
leides rahu ja vaikuse seal.
Olles olemas mõtetes, meeltes,
oma jälgedes me eluteel,
neid hoiame mitmetes keeltes
üle maailma südameis veel.
- Tarmo Selter -
...
Lahkumine
Möödumas on hetked,puhkab elu mullas,
olles uuel retkel
sinna, kust ei tulda,
jättes maha jäljed
südamesse, hinge,
varsti näeme jälle,
kui aeg teeb uusi ringe.
- Tarmo Selter -
...
J.S...
Ja need armid sul jäävadNeid kandma sa jääd
Ööd-päevad need läevad
Kuud nende sosin on jääv
...
J.S..
Ma tunnen su valuJa näen su leina
Ning kuulen su sõnu
Kuid teistpoolt seina
Su meeled on umbes
Sa surmale palvetad
Kuigi ütled et kombes
Ma tean sa valetad
...
...
Igal hetkel meeles öö, mil said üheks taevatäheks,ehkki anusin sind, et sa veel ei läheks..
Hetkeks pöörasin pea ja juba olid sa läinud,
otsa lõppenud tee, mida liiga vähe käidud..
Ütlemata jäi kõik, sest külm tuul viis su kaasa,
lausumata jäi see, kelleks tahtsin sinus saada.
Ütlemata jäi kõik, nüüdsest alles vaid haavad,
kord olematud laused sul nüüd taeva järgi saadan..
...
Elukatke
sa ära vaata mu poolekas sa siis ei näe
olen murendiks kukkunud siia köögipõrandale katkiste lauanõude vahele
olen nõder ja segane
pahurdavalt põdur
kui otsin asu ja radu
väljapool masenduseteed
olen rändur
aina katkisemaks kulunud on mu elupaun
...
Ma tahaksin suudelda ära su silmavee
ma tahaksin suudelda ära su silmaveesu juttude rohke ebakõla
ma tahaksin suudelda su kirsspunast suud
enne kui maitseme, mis õhtul on soolas
ma tahaksin puudutada su nõtket õlga
mis kandmas rohelist päevarüüd
ma tahaksin uppuda su sügavpruunidesse silmadesse
mis mind vaadates on nii otsivalt tõetruud
...
Vihmane päev
oli vihmane päevkui pisarad tiigi ääres luikedele jaotasin
nende paisunud tilkade sära
muutis lapsedki ettevaatlikuks mu ümber
silmitsesin valget luigemaja
minu sammud olid masendusest aeglased
ma korjasin üles iseenda mõtteid
terve see park oli täis tumesinist suurt pilve
mis rippus raskelt mu kohal
...
Ingel
ma iial ei unusta su siniseid silmikülma varahommikut
kontskingade klõbinat
kohvrite masendavat raskust
ning tükkidena lagunevat südamesoovide rohkust
sa olid mu kiirgav päike,
mu eluõnn,
mu iga täiusliku päeva algus
ja iga kordamineku imeline jätk
...