Kolledžis oli ta saanud osa esimesest armulauast ja söönud oma kriketimütsist maiustusepulki ja vaadanud laatsaretitoakese seinal hüplevat ja tantsisklevat tuld ning unistanud suremisest, mustkuldses rüüs rektori loetavast missast ja sellest, kuidas ta maetakse pärnapuudega peaallee kõrvale jäävale surnuaiakesele. Aga ta ei surnudki tookord. Hoopis Parnell suri.