Elu — lehekülg 4

On ajal hambad, sest hammasteta suu ei näri läbi
Läbi ajast puretud lõgisevast ukselingist
Ussiradadest tohletanud kolme jalaga puupingist
Nägijate nägematust silmipimestavast õnnehoovast

Mu hinge täidab
sõrmede vahelt voolav kuum liiv
Mu hinge täidavad pildid
mida vaadates ütlen, olen olnud siin

Hommik autos, diisel tuksub
keres tume kohvi mulksub
taustaks juttu vestab Treier
teepeal vastu tuleb treiler,

Ilus hommik, päike paistab
mina juba ärkasin,
kaugelt õuest, akna tagant
midagi sealt märkasin,

Võid palju aastaid põgeneda oma elu eest
Aru andmata, et kogu elu tuleb enese seest
Õnne kujundab see, mille mõtetega loome
Mitte vedeliku kogus, mille sisse joome

Kaunid sõnad hellalt paitavad inimhinge
Kui vihmametsade lopsakas taimestik
Nagu ahjust võetud rosinatega kringel
Ja tornis kiikuv Vana Toomase tuulelipp

Ma pigem suren häbist
Kui ütlen, olen läbi
Ma pigem suren valust
Ja küsin Jumalalt

Ma ei taha tagasi vanu aegu
Tahan elada ainult siin ja praegu
Tahan seigelda eikellegimaal, olles keegi
Tahan vältida silmavett, kaotades seebi

Kui olen paks
Arvan, et elu algab siis kui maha võtan
Kui olen kõhn
Polsterdatud rinnahoidja järgi ruttan

Varjan oma tegelikku palet maailma eest
Ma olen see, keda keegi tõeliselt ei tunne
Mängin aina lolli ja teesklen kõva meest
Aga nutan patja, kui kõik vajund unne

Endiselt proovin ja soovin
Hüpata üle omaenese varju
Tume vari seljataga
Millega tunne ei harju

Vaesuse viljaks on pigistav nälg
Tema juured on ahnus ja kannatamatus
Tema tüvi on soov kiirustada ja jätta
Vaese palk on tahtmine end elusalt matta

Sa oled see, mida meeleheitlikult otsid
Su põues tuksub lahendus, korja kokku klotsid
Leia õiged tähed, mis enne oled talla-alla surunud
Järgi omi tundeid, mida enne oled teistelt nurunud

Sa tunned kui palju elus on rõõmu
Kui värske kartul ja maasikas laual
Sa tunned kui palju elus on kurbust
Kui pisara poetad kadunu haual

Ma olen elust välja lõigatud
Mu nime pole veel hõigatud
Kuhu kihutab see rong
Millal kõlab mu kong

Vabandust, ma olen vihane
Aga ma olen ikkagi normaalne
Vabandust, mu himu on lihane
Aga ma olen ikkagi normaalne

Ma olen end unustanud
Teiste inimeste jälgedesse
Olen oma mina minetanud
Kellegi teise algusesse

Homne on homne päev
Eilne on unustatud vaev
Kõik, mis meil kättesaadav
On tänane soovide kaev

Armastust kui mängu mängides
Käies läbi mitmetest sängidest
Pöörates usku kui endasse ei usu
Põgenedes kui tegelikkus rusub

Kui hakkad lollust parandama
Siis kipud end hoopis alandama
Jooksed järgi või ripud kaelas
Oled kui kirstunael teistele vaevaks