On ajal hambad, sest hammasteta suu ei näri läbi
Läbi ajast puretud lõgisevast ukselingist
Ussiradadest tohletanud kolme jalaga puupingist
Nägijate nägematust silmipimestavast õnnehoovast
Rabalaukasse langevast hulguse seljakoti moonast
Ajahammaste kriuksev ja plagisev hüüd
Kostab kirikuplatsil poodu viimse sõnana
Mullapinda torgatud telgivaia klõbisev püüd
Kaigub romantikahetkedel liigutava kõlana