Elu — lehekülg 3

Kui hakkad lollust parandama
Siis kipud end hoopis alandama
Jooksed järgi või ripud kaelas
Oled kui kirstunael teistele vaevaks

Hommik autos, diisel tuksub
keres tume kohvi mulksub
taustaks juttu vestab Treier
teepeal vastu tuleb treiler,

Hoia ja kasvata, mis kindlalt käes
Lase lahti, mis tahab minna kõigest väest
Kuidas näha, mis minekuks on loodud...
Kui hakkad tühja rabelema nagu poodu

Elu piir on see, mille endale ette sead
Õnnest puudub vaid üksainus samm
Mida ammu nööriga järel vead
Lohakust ja laiskust Jumal ei salli

Kuhu ma kõnnin?
Alati sa jonnid
Tahan ära siit kaugele
Milles me üldse elame?

Mis on laps?...Kes on laps?
Kas on ta minu? Kui mina ise olen vaba!
Kas tuleb ta ise minu juurde kui mina Teda tahan?
Tal on hing nii puhas ja särav!

Mis on elu ehk ellujäämine?
Kas see ongi õnn ehk õnne olemasolu?
Või on raha hoopis peamine?
Mälestused sõpradega ei kulu!

Need on riimid, vot õpi ja vaata
Pole pointi pista netti lihtsalt toodetud saasta,
nagu narkar tänaval kalkar värvalt ,
ma karjun " FUCK it" nii ilusalt ja säravalt.

Ma olen end unustanud
Teiste inimeste jälgedesse
Olen oma mina minetanud
Kellegi teise algusesse

Kui olen paks
Arvan, et elu algab siis kui maha võtan
Kui olen kõhn
Polsterdatud rinnahoidja järgi ruttan

Ma tahan armuda nii et keegi ei näeks
maailm pole oluline publik
minu armuooperi pealtvaatajaks

Niivõrd habras on Su elu,
kuid seda Sa vist ei tea..
Miks muidu kohtled seda, kui lelu?
Miks mänguks seda Sa pead?

Mu maja seintesse kodeeritud eelmiste elude kurbus
Mis öösel langeb peene uduvihmana mu näole
Hommikul silmi avades näen märga akent
Ning ka mu silmad on märjad

Ma eile nakatusin tõppe
mil nimeks sõltuvus õnnest
see tunne ajab kallima rüppe
üle niitmata metsikust nõmmest

Need on riimid, vot õpi ja vaata
Pole pointi pista netti lihtsalt toodetud saasta,
nagu narkar tänaval kalkar värvalt ,
ma karjun " FUCK it" nii ilusalt ja säravalt.

Tule loe mõtteid ja mõista hukka
neid kelle kannatusi ei kanna Sa oma õlgadel
sära võõrastel kangelastegudel
nagu kameeleon sulandud vajadusel massi.

mul oli valus
oli kaua valus
ja siis ma tõmbasin selle valu teki enda pealt ära
ja kõik, mis sealt välja tuli

Varjan oma tegelikku palet maailma eest
Ma olen see, keda keegi tõeliselt ei tunne
Mängin aina lolli ja teesklen kõva meest
Aga nutan patja, kui kõik vajund unne

Kaunid sõnad hellalt paitavad inimhinge
Kui vihmametsade lopsakas taimestik
Nagu ahjust võetud rosinatega kringel
Ja tornis kiikuv Vana Toomase tuulelipp

Võid palju aastaid põgeneda oma elu eest
Aru andmata, et kogu elu tuleb enese seest
Õnne kujundab see, mille mõtetega loome
Mitte vedeliku kogus, mille sisse joome