Armastus luuletused - kallimale, sõbrale — lehekülg 9

Miski minus mõranes
ja süda kukkus tuhandeks killuks
Ma ei tea, kas minuga nii tegi
Küllap ma olin see ise -

mul ei ole nime
sest mulle seda ei antud
just, sellel samal päeval
kui kõigile nimesid jagati

Teen lahti akna, roosmanna vahtu
las pääseb välja kardinate tuules!
Ma kallis pole ammu enam plikaohtu,
ma pole see, kes nurruks sinu süles.

Ta silmis helkimas kurbust täis viha,
ta naerulsui kõnnib endamisi.
Kas teab midagi, mida teised ei tea,
kui teab, siis mida?

Mu meeltes on segadus,
sellest aru ei saa,
kogu mõtete lagedus,
milles süüdi ma

Tuuleiil rõhub mu hinge,
tuuleiil haiget teeb,
tuuleiil viib mind mu teele,
tuuleiil takistab teed

Armastus tuleb ja läheb -
see on nõnda lihtne ja tuttav.
Armastus, kummardan sinu ees,
sest ma häbenen nutta.

Kes oled Sina, et öelda, mis on armastus?
Kes oled Sina, et öelda olen liialt noor?
Kes oled Sina, et teada, mis on minu kavatsus?
Kes oled Sina, et teada, mida elu mulle toob?

Miks karjun pimedas,
kes kustutaks tuled?
Miks mu kõrvus on sosinad,
mida keegi ei kuule?

armastus mis tuleb hoida
aga seda pole võimalik kuna inimeset
ei suuda inimestele otsa
vaadata mis ta peas toimub

Õhtuses õhinas
õhetavail palgeil
kuumavsd huuled mu huultel
kuukiired kildudena peegeldumas silmis.

Ma seisan kuristiku serval
Sa ole ettevaatlik...
Su iga liigutus võib paisata
mind sügavikku.

Minu valgus särab temas
tema naerus...tema nutus
igas tema silmapilgus.
Kuidas liigub, kuidas hingab