Armastus luuletused - kallimale, sõbrale — lehekülg 7

See kõik mille tekitasid sa.
Nüüd lahku meie teed läksid ka .
Enam andestada ma ei saa ,
kuna petsid mind sa .

Kui esmakordselt sind nägin,
Ei teadnud kuhu mässisin end
Me pilgud ei kordagi kohtund,
Ja ma lootsin, et meeldin ma sul

valust vaevatuna
hüüan sinu poole.
elust räsituna
vaatan sinu poole.

Kas armastus vaid peitub,meis sõnade väes,
või kõndides mõõda tänavat,
sinu sõrmed on kinni,minu aheldatud käes.
Kas armastus on vaid meis öine tunne,

Pista mulle pihku oma käsi,
ütle et andestad ...
Palun ära must väsi,
ütle et andestad...

Esimene armastus on nagu kevade kuldne liblikas päikesekiirtes.
Ta vilksatab korraks ja kaob.
Mälestus millestki nii toredast
võib talutavaks muuta ka elu kõige mustema päeva.

Mul on su pärast valus!

Sinust elada ma ei saa
sinust mõelda ma ei suuda.

mul ei ole nime
sest mulle seda ei antud
just, sellel samal päeval
kui kõigile nimesid jagati

Mu meeltes on segadus,
sellest aru ei saa,
kogu mõtete lagedus,
milles süüdi ma

Miks karjun pimedas,
kes kustutaks tuled?
Miks mu kõrvus on sosinad,
mida keegi ei kuule?

Õhtuses õhinas
õhetavail palgeil
kuumavsd huuled mu huultel
kuukiired kildudena peegeldumas silmis.

Minu valgus särab temas
tema naerus...tema nutus
igas tema silmapilgus.
Kuidas liigub, kuidas hingab