Armastus luuletused - kallimale, sõbrale — lehekülg 5

Teadsin su nime,
teadsin su vanust,
tundsin su häält
oma südamevalus.

Läbi öö ja tuule,
üle mere ja mäe,
miski tuleb su juurde,
mida sa veel ei näe.

Armastus on väga hea,
milles keegi kahtlema ei pea,
aga kui sa teed väiksemagi vea,
on otsas kõik see superhea.

Sa ei tea, et kuskil seal pimedas peidus oli keegi hea
Sind kohates jättis ta süda lööke vahele
Su naeratus sulatas ta ja keeras segi ta õnnetu pea
Ta otsis sind kaua taga, kuid sa ei pannud tähele

Üks võõras auto möödub teise järel
pimedus on vaikselt neeland linna
käed külmetavad sügiskarges õhus
ei tea mida teha, kuhu edasi minna

Võbeleva kehakeele ärevat sööta jälgides
annan tunnetele voli tulla, millal soovivad
Annan õiguse ikka ja jälle lubada endale
su hurmavat ja meelast kohalolekut

Küünla valgus su hehale laotub
mööda ihu ühtlaselt jaotub
mallib teed mida mööda saab sinna
kuhu vähesed tohivad minna !!!

Rahvasuu räägib
et see nõuab vaid minuti
leida keegi eriline inimene..
Tunni, et teda hinnata..

jäljed liival,mis viivad tee sinuni
me kohtume taas ja ma olen õnnelik
pole sinust kuulnud terve kuu
pole tundnud su huuli oma suul

Vaata mulle otsa ja sa näed
et ma ei vaja sind enam.
Kuid ära vaata mu silmadesse
sest seal on pisarad

Kaugelt sa vaatad,
kaugelt sa katsud,
salaja silmist su pilku ma märkan.
Lugeda su näost kõike ma võin,

Kuuvalguses otsin su armastavat kätt
Mis leiab tee õhtuhämaruses minu pihku tulla
Ma olen läbi tulnud paremalt ja kurakätt
Et naerusui su kaelaümbert kinni olla

Miks alati on see nii, et kui sind näen,
valusalt võpatab süda mu sees?
Miks on see süda justnimelt sinu käes,
miks on mu silmad sinu pärast vees?

Ma enam sinult armastust ei palu,
su armastus ei muudaks minu meelt,
sa enam iialgi ei valmista mul valu,
ma lähen ära kõigega su teelt.

Lilledest armastan roose,
Sõpradest armastan sind,
Ütle, keda armastad sina?
Kas armastad roose või mind?

Alles eile olid mu kaisus, hoidsid mu kätt ja suudlesid mu laupa.
Alles eile sa ütlesid, et armastad mind, kuid kas see oli ikka nii?
Alles olime õnnelikud, jooksime tammelehtede vahel.
Alles lubasid sa mulle, et ei jäta mind iial.

Mu süda jälle sädemeid pillub,
varsti laiali lendanud viimsedki killud.
Peas ainsatki aru raasu mul pole,
kallis ütle ometi,

Säravad silmad

Need säravad silmad, mis
vetepeeglist ma näen

kas armastad mind
kui süda on suletud
su soove vaid silmadest näen
sinu mõtetest unistusi võin aimatada

Kõik ööd sel suvel,
nägin ma ära,
koos puude lehtimisega.