Armastus luuletused - kallimale, sõbrale — lehekülg 4

Miks alati on see nii, et kui sind näen,
valusalt võpatab süda mu sees?
Miks on see süda justnimelt sinu käes,
miks on mu silmad sinu pärast vees?

Alles eile olid mu kaisus, hoidsid mu kätt ja suudlesid mu laupa.
Alles eile sa ütlesid, et armastad mind, kuid kas see oli ikka nii?
Alles olime õnnelikud, jooksime tammelehtede vahel.
Alles lubasid sa mulle, et ei jäta mind iial.

Tee rajasid
südamesse.

Ma ei märganud sind oma elus enne, kui kella osuteid keerati tagasi
Palju vett oli voolanud merre, kuid üritasin vastuvoolu minna edasi
Jalg kordi vääratas kividel, mida veepõhjas näha polnud
Ja kogu selle aja olid märkamatult mu kõrval olnud

Sirelid seisavad silmini jahtunud mullas,
koltunud tuuled sasivad heitlikke päid.
Kui saaksid veel tulla, näeksid,
et endiselt kullast on suvised väljad,

Pilv olla, mil on meres juured.
Vihm olla, õhtu soojas tuules.
Tilkhaaval sadada su suule!

Ma loobusin uskumast imedesse
Kui sind minuga enam ei olnud
Koduaken oli jäänud pimedusse
Ja keegi uksele vastu ei tulnud

Kristalsed kastepiisad sillerdavad rohus,
kaldasse veetud on kulunud paat
Päike puhkab metsatuka jahedas hällis
üle ääre ajab lömmis vihmaveevaat

Tuuleiil rõhub mu hinge,
tuuleiil haiget teeb,
tuuleiil viib mind mu teele,
tuuleiil takistab teed

Vaata mulle otsa ja sa näed
et ma ei vaja sind enam.
Kuid ära vaata mu silmadesse
sest seal on pisarad

Ta silmis helkimas kurbust täis viha,
ta naerulsui kõnnib endamisi.
Kas teab midagi, mida teised ei tea,
kui teab, siis mida?

Kui suudad leida maailmast tõelise armastse üles,
siis oled väga õnnelik,see kanda sind suudab igal päeval oma süles,
see aidata suudab sinu elu väga palju,
sest igavene armastus,püsib kui kivine kalju.

Sa tuled kui tuul
Mu eest läbi käid,
Su nimi mu suul
Veidi õnnelik näin

Kui kuukiired ulatusid laia horisondi taha
Üks tilluke seeme sai külvatud maha
Ja sündis armastus, mida elu pildus
Vahel tundus, et pole jäänud ühtki kildu

Kõik ööd sel suvel,
nägin ma ära,
koos puude lehtimisega.

Vahest tulvil on meie mõtted
vabaduse hind ja elu tõkked
kasutades oma oskusi ja võtteid
sinu südamese süütasin ma kuumi lõkkeid

On sõpru kes iial ei unune
on elu mis pakkub naudingut.
On mälestusi mis ei purune ka
algava hommku hakkul...

kui pimedas öös
sulguvad me silmad.
siis tähe valgusesse
langen ma.

On üks taevas
mille all lendleb palju sinilinde, kotkaid ja pääsulinde
nende kõigi tee on üks -
leida üles oma südametuks

Ma tulen kaasa, kuhu mind sa ka ei kutsu,
ma söön mis soovid - magan millal tahad sa.
ma luban ennast nimetada väikeseks kutsuks
ja lasen ennast üle kere kammida.