Kristalsed kastepiisad sillerdavad rohus,
kaldasse veetud on kulunud paat
Päike puhkab metsatuka jahedas hällis
üle ääre ajab lömmis vihmaveevaat
peegelsiledal jõepinnal helendab kuu
Koer vaatab nukralt tühja kruusateed,
ta saab aru, et keegi on kadunud, puudu
aga äkki on ta juba ammu koduteel?
kuuldes sahinat ajab erksalt kõrvad kikki,
kuid võsast lendab välja vaid üksik vares
ta mõistab, et seda keegit ei tule...
äkki see, mis peremees ütles, oli ikkagi vale?
ta jookseb võssa ja nuusutab paati
ta peab... ta peab ju tagasi tulema!
toaaknast paistab hämarat valgust
rohutirtsude sirin sumbub vaikusse
koer kuuleb, kuidas peremees toas nutab
ta jookseb ukse taha, kuid peremees
ei kuule teda, ei lase teda sisse
ja nii nutab ka koer, ulub täiskuu poole,
teades, et see keegi enam kunagi ei tule...