Armastus luuletused - kallimale, sõbrale — lehekülg 2

Liblikana
tahan tormata tulle...
leegi värelus ahvatleb...kutsub...
klaas vaid

Kallis, kui hommikul algab päev
Su ümber käed ma hellalt säen
Nüüd padja alt päike võib tõusta taeva
Ja kuu võib laskuda unelaeva

I would trade away all
pointless things I own to
just be swept away by
warmth of sunday mornings

Armasta mind nagu tuult oma võras
mis raputab õisi Su harali okstel
Armasta mind kui veekeerist ojas
mis silitab kive ja edasi jookseb

Tule mu juurde alasti kuupaistes
Haara mu raagudeks külmunud käed
Jookseme üheskoos kuumavas öökastes
Tähtede vahel Su silmi nüüd näen

Üks võõras auto möödub teise järel
pimedus on vaikselt neeland linna
käed külmetavad sügiskarges õhus
ei tea mida teha, kuhu edasi minna

Sa ei tea, et kuskil seal pimedas peidus oli keegi hea
Sind kohates jättis ta süda lööke vahele
Su naeratus sulatas ta ja keeras segi ta õnnetu pea
Ta otsis sind kaua taga, kuid sa ei pannud tähele

Aastad üksildust mu südame suretasid,
Kaotasin lootuse, soovidki murenesid.
Kuni ilmusid sina – teistsugune ja mõnus,
Taas tundsin, kui’s liblikad kõhus.

Rändab mu peas vaid üks mõte,
löömab mu sees pisike lõke.
Ärevus võtab üle kogu mu keha,
selle vastu ei saa ma midagi teha.

Ei ole ühtki mõtet ei muret,
Ei vaeva, ega survet.
On vaid südamesoojus,
Vaikne, hell tunnetehoovus.

Saadan su juurde tuuled,
et nad hellalt paitaks su pead.
Mu soovi, ma loodan et kuuled,
su jaoks ma kirjutan need read.

Ta silmis helkimas kurbust täis viha,
ta naerulsui kõnnib endamisi.
Kas teab midagi, mida teised ei tea,
kui teab, siis mida?

Kallis kas tead
sulle on need read

Kõnnime käsikäes

Kristalsed kastepiisad sillerdavad rohus,
kaldasse veetud on kulunud paat
Päike puhkab metsatuka jahedas hällis
üle ääre ajab lömmis vihmaveevaat

Kui õues vali tuul ja vihma ladistab,
ning teki all on üksi liiga jahe
siis alati sind oma kaisus soojendan,
võid tuttu jääda minu käte vahel

Taevas särab miljon tähte,
õrna valgust annab kuu
Sinu pehmeid huuli siiani
ma tunnen enda suul

Kuuvalguses otsin su armastavat kätt
Mis leiab tee õhtuhämaruses minu pihku tulla
Ma olen läbi tulnud paremalt ja kurakätt
Et naerusui su kaelaümbert kinni olla

Teen lahti akna, roosmanna vahtu
las pääseb välja kardinate tuules!
Ma kallis pole ammu enam plikaohtu,
ma pole see, kes nurruks sinu süles.

Armastus on väga hea,
milles keegi kahtlema ei pea,
aga kui sa teed väiksemagi vea,
on otsas kõik see superhea.

Kui kuukiired ulatusid laia horisondi taha
Üks tilluke seeme sai külvatud maha
Ja sündis armastus, mida elu pildus
Vahel tundus, et pole jäänud ühtki kildu