Esimest korda vaatan endale otsa ja mu kogu jõud on kadunud polnud kunagi varem kogenud jõuetust nüüd on see käes koos abitusega koos nagu väikesed lapsed vedelevad nad mu käte otsas väsinud kõndimast pikast teest virisedes, nuttes ja karjudes taotledes söögipausi, mangudes puhkepeatus
ei, ma ei anna ma kardan abituse ja jõuetusega koos õhtuseid uulitsaid kõndida nad ei tea, kuhu poole ma kaldun nad ei kaitse, ei toeta mind nad on veel lapsed, tean ja kiirustan sammu
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid
Elan selles ilus,mille pintsel on jätnud. Selles varjudeta vikerkaares,rikkusi täis aardekastis. See looklev joon,mis siin jõeks on saanud. Püüan sealt kala,leban soojuse kiires,