oh halastust häda ja vaeva
küll ma lõin käega
viipasin hetkeks, viipasin teiseks
murtsin pead, katki rebisin read
käristasin kleite, unustasin etteheite
ma isegi ei tunne enam ennast ära
silmad vist näevad kõõrdi - sissepoole
omaenda universumi keskmusesse
koos magava laava hõõgava süsimikuga
ma nutan ja värisen külmusest ja kirest
kardan kaotajaks jääda
kardan nutmisest loobuda
kardan oodata
kardan vaadata
otsustan elada
ja homselt vaid paremalt hommikult oodata