tunne kummaline on mu sees
ja mõte eksleb siia-sinna
luuletusi loen ja aknast enda ees
näen teid ja radu, kus kuhugile ei tea minna
oli aeg, mil lapse nutt ja naer mu elu täitis
see siiras, õrn ja rikkumata
kuis ümbritseva lõkkele see läitis
et miski muu ei pääsend selles sekkuma
nüüd olen justkui ilma jäänud tast
ning aeg on see, mis heidab mulle varju
ons lootust mul veel süles hoida inimlast
või on see hoopis vanadus, mis saabub tasahilju