Ma ei taha enam nutta
Sinu pärast,
Kuid siiski sa jälle lähed.
Ära vii mu viimast
Õnne ära,
mul on seda liiga vähe.
Ega enda nukruses
Ma tegelt sind
Ei süüdista.
Sina oled hoopis see,
Kes äratab
Mind elama.
Ma kardan üksindust
Surmastki enam,
Sest hüljatus teeb haiget.
Üksinda olles
Vaid mu keha veel elab,
Olen hävitatud vaimselt.
Miks sa küll juba
Aru ei saa
Mul on su lähedust
Tõesti vaja.
Ma ei suuda olla
Sinuta...
Isegi mitte tunniks ajaks.
Maailma on julm,
Tühi ja kole...
Inimesed on isekust täis.
Oehh, mida ma teen?
Kui sind ei ole,
Kõik nii õudsana näib.