Ei tule tuttavate naeratused ette
Mis baarileti taga peegeldavad klaasist
Ning väärishõbedast ja kullast etiketilt
Te ihahlatud rahusti ei saa;
___ ___ ___
Ja seitsmes hommik nüüd ei hakka aspiriinist
Ning suits ei jahutagi kanget kohvi maha;
Vitriinid unes, asfalt külm ja maa on niiske -
Ei avasta neid koidu sära taas.
___ ___ ___
Sa usud raudselt - enda valitsetud kindlus
Sa kannad järjest ilma lahkumata uksest:
Kapriisid, soovid, naljad, lubatud absurdsus...
Ei seekord lähe lahti aga lukk;
___ ___ ___
Ei haara häbimatult kutsumata võõras
Meilt igapäevase müra uhket lõiget
Ja kõva lihvitud betooni seina taga
Ei karju uudiste meid haarav peatükk...
___ ___ ___
Sai tühistatud kõik mis oled olnud,
Ning igavese helina - mis saanud,
Meil kõigil paistab ootamatu vaatlus...
See elu ilmselt olematu tuhk.