Hooaeg
Kirjutasid ise? Lisa oma luuletus →
rahu oma südamesse soovi
uskumustest kinni lase sa
kõik manifitseerub kui usud,
et kõigeks võimeline oled sa
ma iial ei unusta su siniseid silmi
külma varahommikut
kontskingade klõbinat
kohvrite masendavat raskust
Kevad on tore aeg,
siis kasvab palju lilli.
Kevad on tore aeg,
siis lööb rohutirs pillli.
Muutub aeg ja muutub maa,
sinna parata ei saa.
Päike varju kannul käib,
vahel elu raske näib.
Juba lõoke lõõri laseb, leheloori koovad kased.
Õie pungil õunapuul, paitab pehme lõuna tuul.
Nüüd on mai-nüüd on mai,
nüüd on kätte jõutnud mai.
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta
enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi
need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid
omaette ühinemise soove haudusid
ma tahaksin suudelda ära su silmavee
su juttude rohke ebakõla
ma tahaksin suudelda su kirsspunast suud
enne kui maitseme, mis õhtul on soolas
Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heitsin
Varsti meil on käes mai,
linnud siristavad kooris goodbay.
Väljas kevade lõhna tunda,
põllumees ära sina unda.
sa ära vaata mu poole
kas sa siis ei näe
olen murendiks kukkunud siia köögipõrandale katkiste lauanõude vahele
olen nõder ja segane