Su jaoks kunagi pole autos kohta su jaoks ju kunagi midagi ei tehta vaid pead ise hakkama saama keda kotib et iga kuradi õhtu sa ahastad ja mitte keegi ei tea, mitte keegi ei hooli keegi ei takista kui täispeaga pääsed rooli Südamest tahtsid sa luua ju midagi sest kunst oli ainus mis ära viis valu kallim sind eirab, pole vahet palju palud tal on nüüd pohhuj, kuna "keelad" liiga palju aru ei saa et tegelt sa muretsed end hulluks suitsu sa suust vaid välja puhud pohhuj mis endale teed, a on viis tobi järjest siis halb? surud kõik enda sisse, nii füüsiliselt kui vaimselt mida vittu ma teen, ma olen ju kaine! nüüd ilutsevad reiel vaid pikad jutid maas lamades mööduvad vaid minutid tajun, et mida tegin on vale kuid teda ei huvita, sisimas loodab et üritad veel solvub su peale, kuigi tegin seda ju endale mille kuradi peale vihane on tema? tegin haiget et leida kontroll oma valu üle sellest rääkides lootsin su abile loobid hullunult laiali kõik asjad maja su vihast kajab kuid läbi kõige selle ikka neid hääli sa kuuled hirmust värisevad su kaunid huuled loodad et ehk saad hetkeks rahu kui põrandale pikali vajud kuid ei, nad on tagasi tulnud ajaks mil üritad silmad sulgeda sa küsid mult kes, ise täpselt ka ei tea kuid mõistan et nad on olemas ja muudkui karjuvad su peas sa tahad siit minema, kuhugi kaugele, kus oled lõpuks keegi sel hetkel taipad, viimast pauku tavaliselt ei kuuldagi.
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid
Elan selles ilus,mille pintsel on jätnud. Selles varjudeta vikerkaares,rikkusi täis aardekastis. See looklev joon,mis siin jõeks on saanud. Püüan sealt kala,leban soojuse kiires,