Su jaoks kunagi pole autos kohta
su jaoks ju kunagi midagi ei tehta
vaid pead ise hakkama saama
keda kotib et iga kuradi õhtu sa ahastad
ja mitte keegi ei tea, mitte keegi ei hooli
keegi ei takista kui täispeaga pääsed rooli
Südamest tahtsid sa luua ju midagi
sest kunst oli ainus mis ära viis valu
kallim sind eirab, pole vahet palju palud
tal on nüüd pohhuj, kuna "keelad" liiga palju
aru ei saa et tegelt sa muretsed end hulluks
suitsu sa suust vaid välja puhud
pohhuj mis endale teed, a on viis tobi järjest siis halb?
surud kõik enda sisse, nii füüsiliselt kui vaimselt
mida vittu ma teen, ma olen ju kaine!
nüüd ilutsevad reiel vaid pikad jutid
maas lamades mööduvad vaid minutid
tajun, et mida tegin on vale
kuid teda ei huvita, sisimas loodab et üritad veel
solvub su peale, kuigi tegin seda ju endale
mille kuradi peale vihane on tema?
tegin haiget et leida kontroll oma valu üle
sellest rääkides lootsin su abile
loobid hullunult laiali kõik asjad
maja su vihast kajab
kuid läbi kõige selle ikka neid hääli sa kuuled
hirmust värisevad su kaunid huuled
loodad et ehk saad hetkeks rahu
kui põrandale pikali vajud
kuid ei, nad on tagasi tulnud ajaks
mil üritad silmad sulgeda
sa küsid mult kes, ise täpselt ka ei tea
kuid mõistan et nad on olemas
ja muudkui karjuvad su peas
sa tahad siit minema, kuhugi kaugele, kus oled lõpuks keegi
sel hetkel taipad, viimast pauku tavaliselt ei kuuldagi.