Uni? Kus oled, miks ei tule?
Miks sa ei tule ja ei sule minu simi,
kas pole see nii ilmsi,
et tahan homme näha päiksekiiri?
Kas poleks tore kui
kasvõi sedasama
näeksin juba unes
või mõni tolgus
peksaks mind juba üles.
Kisuks teki pealt,
lükkaks ruloo üles.
Aga siin ma olen
ja magada ei saa,
tahaks sind,
aga hetkel ju ei saa,
olengi kaksi - mina ja vihmapisarad.
Vaikuses laman ja ma tean,
homme üles ei saa
ja kui lõpuks saan,
siis pole enam vaja.
Saa aru tahan magada!
Miks ei uinu,
unes käiksin keset heinu,
kohtaks blondi neidu,
kellest muidu hoiduks.
Ma tahan magada,
mitte siin plämada, hämada,
unematit manada,
a miks siis nii?
Miks on väikseks jäänud lootuskiir,
et une tooks kasvõi järgmine riim,
kus on mu silmadele uneliiv
või liim, mis mu silmi kinni hoiaks
ja hoiaks kuni saan sleepmode-i.
Mind tüütab ära,
see vihmane ilm,
mille tõi üks lahmakas pilv
ja kui mu silm ei seleta ära,
kus on maapind.
Mul viskab üle,
see kohutav külm.
See tuim ja igav linn.
See värvitu maailm.
Ja nüüd ma tahaks unes näha suve,
kus pole ühtki mure
ja seal oleme meie,
seal oled ka sa
ja kõigil on sitaks hea.
Keegi pole haige,
ei lähe vara magama.
Sest ööd on nii valged
ja väga harva hakkab sadama.
Isegi siis leian sõbra,
et minna ujuma.
Isegi nii on rannas
rahvast head,
kõik on sõbrad, tuttavad.
Käib sport ja melu,
õlu ja kõik mõnud.
Dj vihm keerutab plaate,
saad aru?
Otsus on tehtud,
midagi ei ole ettenähtud,
silmad on kohe kohe kustunud,
parem oleks.