...

Igal hetkel meeles öö, mil said üheks taevatäheks,
ehkki anusin sind, et sa veel ei läheks..
Hetkeks pöörasin pea ja juba olid sa läinud,
otsa lõppenud tee, mida liiga vähe käidud..
Ütlemata jäi kõik, sest külm tuul viis su kaasa,
kord olematud laused sul nüüd taeva järgi saadan,
ütlemata jäi kõik, nüüdsest alles vaid haavad,
lausumata jäi see, kelleks tahtsin sinus saada..
Kõigest ühtainust sõna, mul oleks veel vaja
kasvõi ühtainsat hetke, sind elavana vajan..
Hoobilt kangestus mu keha, mis hinge varem kattis,
enam südames ei kostu mul kordki löögitakti..
Kuigi loodud on päike, sa olid ainus valgus minus..
ning sinuta mul puudub tahe olla elus..

.. su lahkumisest saadik inglid pisaraid valavad,
mis miljonite kaupa taevast kuivusesse sajavad.