Elan selles ilus,mille pintsel on jätnud.
Selles varjudeta vikerkaares,rikkusi täis aardekastis.
See looklev joon,mis siin jõeks on saanud.
Püüan sealt kala,leban soojuse kiires,
mis päikese jäetud.
Sillerdav vesi,kõige õnnelik algus.
Soovid ja õnn, nõnda maalitud on.
Tunded mul sees on kui liblika lend.
Maagiline teos minu hinges nüüd on.
Mis lummad mu meeli,mis nimi tal on?
Kas liigun nüüd edasi – kuid kahtlen.
Kas ilu on korduv,mis teed ta küll käib?
Kas teed meil veel kohtuvad,eks elus see näib.