Kirjutamata sõnade pärast kivi südamele jäi
lausumata lausete tõttu kurbust hinges jõin
mõeldamatute mõtete järgi joostes varba ära lõin
vastu kivi, mille kellegi kivistund tahe siia tõi
Jõgesid pidi voolates aeg mu kaldale heitis
mägedest alla veereldes sambla külgedelt pühkis
Sul öelda tahtsin sõnu, mida keegi teine ei tea
kuid kuuldavale tuues need kivistuks õige pea
Pilvede kohal lenneldes vaagin udusuliseid soove
meeled on avatud nelja tuulise ilmakaare poole
avatud nokaga kinni püüan kivina visatud mõtteid
raskena langen nüüd sellepärast sügavale vette
Ma vaatan Su silmi ja näen, et hakkama saan ka ilma
sõnade sisse vangistatud ürgsete tunnete tulva
kivid mu südamelt langedes teevad kõla mis kõrvale hea
keegi kes kunagi kõnnib neid radu võib ülesse leida need read