Mis paneb päikese tõusma ja loojuma,
mis muudab ema juuksed halliks,
mis paneb pilved taevas liikuma,
mis teeb inimesed üksteisele kalliks?
Mis poisist teeb mehe ja tüdrukust naise,
mis paneb sind mõistma oma vigu,
mis möödub lõbutsedes kiirelt, ebamaiselt,
mis töötades, vaeva nähes venib kui tigu?
Mis paneb kõik maailma kellad tiksuma,
mis parandab haavad ja summutab valu,
mis paneb lapsed hommikuti kooli jooksma,
mis teeb ühest ainsast põõsast puudesalu?
Mis paneb meid minevikku unustama,
mis lõhub vanad majad ja kergitab uued,
mis lõpuks paneb kõiki meid hauda,
mis vaibuma sunnib kõik tormituuled?
See on aeg, mis möödub meist nii märkamatult,
ja järjepidevalt meid tagant kiirustab,
mis lükkab elus edasi meid, surelikke, armutult,
ja kogu universumit me ümber mõjutab.