Nagu kevad elaks minus endas,
nagu selle värske õhk mind embaks.
Tõstaks lendu, kuni ma ei toetu enam jalgadele
ning paneks mind hellalt istuma pilvelaevale.
Nagu sinililled õitseksid mu sees,
nagu päike säraks, kiirgaks mu silmades.
Justkui liblikad on mind hellalt tõstnud õhku,
ma õitsen, ei loe, kas on päev või õhtu..