Päiksekiir soojendab ja kullasemalt kumab Kui sünge viha lahtub lauge silmapiiri taga Pärlendav kastepiisk ülisäravana olla lubab Kui kättemaks haihtub ja igavest und magab Tänulikkuse võit mustade murepäevade üle Tõotab kauaoodatud imedemaa uut algust Käed laiali laotab ja kiigutab kui kallima süles Ning pimedusest tärkab püsikestev ilmavalgus
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid