Verstapost

kõik su tolmused mõtted asetasin kausta
enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi
need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid
omaette ühinemise soove haudusid

kord saab sinustki muld
nagu minugi sees on lubi
need paekalda rohtunud rannikud
ja mere kalda luitunud rannad

rahu oma südamesse soovi
uskumustest kinni lase sa
kõik manifitseerub kui usud,
et kõigeks võimeline oled sa

Näe, mäletan, kuid vanust polnud palju
Oli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.

Ma loodan nii väga, et sul läheb hästi.
Et saaksid sa teadmised, pere ja kodu.
Et sõpru sa leiaks nii uusi kui vanu.
Ja tööl ei peaks tegema seda mis kästi.