Armastus luuletused - kallimale, sõbrale

Minu valgus särab temas
tema naerus...tema nutus
igas tema silmapilgus.
Kuidas liigub, kuidas hingab

Õhtuses õhinas
õhetavail palgeil
kuumavsd huuled mu huultel
kuukiired kildudena peegeldumas silmis.

Vahel ma tean,et olen vea teinud.
Vahel ma mõtlen,et miks ma seda tegin.
Andesta kõik mis sa saad,et olla minuga sa saad.

Miks andsid lubaduse, et oled olemas ja ei kao, kuigi teadsid juba alguses, et seda täita ei suuda.
Justkui tahtlikult tegid mulle haiget, teades, et su lahkumine mind hävitab, tühjaks kestaks muudab.
Sa ju tead, oli mu suurim soov, mu tahe, et poleks ühtki takistust, tüli
ega vale me vahel.

Miks hinges nii külm, kõle ning rõske?
Miks sajab vihma ja päikest ei näe?
Tuul keeranud põhja, pöördunud pale,
tardunud tunded, saatust kalgina näen.

Kas tead, mis paistab silmapiiri taga
ja kui kaugele sealt edasi läeb?
Teadagi, kohale jõuda on vaja
ja siis alles kõike ilusat näeb.

Sunnitud sõdima,
armastuse eest.
Minu süda ütleb,
sõitle, kuni veel jaksad.

suhe algab
esimesest tülist
vaikimisest
lahus olekust

Võbeleva kehakeele ärevat sööta jälgides
annan tunnetele voli tulla, millal soovivad
Annan õiguse ikka ja jälle lubada endale
su hurmavat ja meelast kohalolekut

Ma pole iial lahkunud,
ma pole jõudnud tunda käepigistust,
pilku,mis ütleb kõik.
Maailm keeb ja ma ei näe..

Oled mu kõige armsam,
Sinu kõrval oleksin kui saarmas.
Mis teeks küll üks saarmas ilma oma armsamata,
ei seda tea isegi Saarmad.

Seal ubalehtede vahel kus aseme
pehmuse õõtsiku veepõhjalt saame
ma jäsemed kombitsaina Su ümber
põimin, et kuulda kuidas puhked Sa õide.

kas meest on armastada kerge
kui tema tujukus sind pidevalt rivist välja viib
või raske
kui tema melanhoolsus sind mullapinnaks surub

ma iial ei unusta su siniseid silmi
külma varahommikut
kontskingade klõbinat
kohvrite masendavat raskust

rahu oma südamesse soovi
uskumustest kinni lase sa
kõik manifitseerub kui usud,
et kõigeks võimeline oled sa

kas armastad mind
kui süda on suletud
su soove vaid silmadest näen
sinu mõtetest unistusi võin aimatada

kõik su tolmused mõtted asetasin kausta
enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi
need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid
omaette ühinemise soove haudusid

Miks alati on see nii, et kui sind näen,
valusalt võpatab süda mu sees?
Miks on see süda justnimelt sinu käes,
miks on mu silmad sinu pärast vees?

Miks alati on see nii, et kui sind näen,
valusalt võpatab süda mu sees?
Miks on see süda justnimelt sinu käes,
miks on mu silmad sinu pärast vees?

Veel tunnen su huulte maitset...
ja keha, mis õhkuv... ja kuum...
mu südant miski ei kaitse...
ma paindun su kätes...kui puu...