Nii külm on..

Miks hinges nii külm, kõle ning rõske?
Miks sajab vihma ja päikest ei näe?
Tuul keeranud põhja, pöördunud pale,
tardunud tunded, saatust kalgina näen.

Oled väikene päikesekiir taevas,
kui paistab, siis hellalt paitaks mu meelt,
soojendaks hinge ja sulataks üles,
praegu ekslen üksi kaduva teel.

Kannaksin kätel nii õrnalt ja hellalt,
tormi ja tuulte eest kaitseksin veel.
Hoiaksin põues, just südame ligi,
on üheskoos jõudu astuda teel.

Kuid kinni ei saa kedagi hoida,
põletad hinge ja oledki läind,
tunnetest tukid, kustuvad peagi,
ei hullu, küll haavad parandab aeg.

Teadsin juba ennem, mõnda aega,
meeletu kirg, mis kõik eelneva viiks,
peabki olema pööraselt kirgas,
kaugeltki lubada endale võiks.