Armastus luuletused - kallimale, sõbrale — lehekülg 7

Miks oled sa läinud ja oled nii kaugel,
miks üle ma sinust ei saa?
Ma seisan siin pimedas,pisarad laugel
ja tühi tundub minu jaoks maa.

Kui siis sel talvepäeval teate saad,
et lahkusin ja mind on pandud hauda.
Sa ära lase leinal võtta maad,
sest lein sööb hinge nagu rooste rauda.

Ma enam sinult armastust ei palu,
su armastus ei muudaks minu meelt,
sa enam iialgi ei valmista mul valu,
ma lähen ära kõigega su teelt.

Ränk pimedus mu ümber,seisan üksi rannal,
su antud roos mu kivikülmas käes.
Tuul viimseid tundeid laiali nüüd kannab,
ma teadsin,et sa ükskord siiski läed.

Kui esmakordselt sind nägin,
Ei teadnud kuhu mässisin end
Me pilgud ei kordagi kohtund,
Ja ma lootsin, et meeldin ma sul

Sa tuled kui tuul
Mu eest läbi käid,
Su nimi mu suul
Veidi õnnelik näin

Tuuleiil rõhub mu hinge,
tuuleiil haiget teeb,
tuuleiil viib mind mu teele,
tuuleiil takistab teed

Kas tead, mida tähendab valu
mis tunne on hingepiin
kas tead, kuidas teed mulle haiget,
kas mõistad, kuidas armastan sind

Mu meeltes on segadus,
sellest aru ei saa,
kogu mõtete lagedus,
milles süüdi ma

Kui saabub päev, siis naaldub kõik,
kui ingel ma taevasse lendan
kui kell lööb kaksteist, siis on ükskõik,
siis valan ma pisaraid endast

Silmad sulen mataas,
ei enam neid avada saa,
kas ikka veel minuga oled,
ega kadunud pole veel sa

Kõik ööd sel suvel,
nägin ma ära,
koos puude lehtimisega.