Ränk pimedus mu ümber,seisan üksi rannal, su antud roos mu kivikülmas käes. Tuul viimseid tundeid laiali nüüd kannab, ma teadsin,et sa ükskord siiski läed.
Ma tahaks karjuda siit üle suure mere: "Sa palun tule,hoia veelkord mind või muidu süda tühjaks tilgub verest ja sajaks killuks puruneb mu hing!"
Nüüd lange täht,et julgeksin veel loota et südamest ei kustuks viimne helk. Kõik tähed justkui märguannet ootaks kuid minul pisaratest loovutatud pilk.
Kõik sõnad armastusest lämbund juba kurgus, sest leidmata jäi sinu juurde tee. Ma tunnen end kui unustatud hulgus, kes ikka loodab-"ilusaim veel ees!"
sina...sa oled see, kes paneb mu südame põksuma sina...sa oled see, kes teeb mu maailma värviliseks sina...sa oled see, kes on ja jääb mu südamesse sina...sa oledmu elu ilusaks maalinud