Lein
Kirjutasid ise? Lisa oma luuletus →
ma iial ei unusta su siniseid silmi
külma varahommikut
kontskingade klõbinat
kohvrite masendavat raskust
Kõik mu sõbrad on haiged,
Hetkedest ja mälestustest.
Ja heategevus õmmeldud koos valedega,
ja siiani me loodame,
ma tahaksin suudelda ära su silmavee
su juttude rohke ebakõla
ma tahaksin suudelda su kirsspunast suud
enne kui maitseme, mis õhtul on soolas
Igal hetkel meeles öö, mil said üheks taevatäheks,
ehkki anusin sind, et sa veel ei läheks..
Hetkeks pöörasin pea ja juba olid sa läinud,
otsa lõppenud tee, mida liiga vähe käidud..
sa ära vaata mu poole
kas sa siis ei näe
olen murendiks kukkunud siia köögipõrandale katkiste lauanõude vahele
olen nõder ja segane
oli vihmane päev
kui pisarad tiigi ääres luikedele jaotasin
nende paisunud tilkade sära
muutis lapsedki ettevaatlikuks mu ümber
Ma seisin kord nimetul haual ja
süütasin kalmistuküünla.
Miks leinasin,ei tea
kuid kurb hüvastijätt
Kui veretilgad,lumekiud
siin õied haua pääl;
Siin nutab õhk ja lillelehk
ja õitselinnu hääl.
Ma tunnen su valu
Ja näen su leina
Ning kuulen su sõnu
Kuid teistpoolt seina
Ja need armid sul jäävad
Neid kandma sa jääd
Ööd-päevad need läevad
Kuud nende sosin on jääv