Vihmane päev

oli vihmane päev
kui pisarad tiigi ääres luikedele jaotasin
nende paisunud tilkade sära
muutis lapsedki ettevaatlikuks mu ümber
silmitsesin valget luigemaja

minu sammud olid masendusest aeglased
ma korjasin üles iseenda mõtteid
terve see park oli täis tumesinist suurt pilve
mis rippus raskelt mu kohal

"mine ära, mine ära" ütlesid teised
"kas sa ei näe, et muudad meidki kurvaks"
mu silmades oli uppunud lootsikute veerada
ei midagi mõistetavat möödakäijatele
olin eksinud iseenda sisemusse