Igatsus — lehekülg 3

Tahan sulle öelda nii palju,
sinust aru ma ei saa.
Tahan teada sinust ma kõike,
sest kõike ma ju ei tea

Miks ootan sinult ikka kutset?
Miks õhtuti ma und ei saa?
Miks süda iga veretukset
taob nagu sepahaamriga?

Uni? Kus oled, miks ei tule?
Miks sa ei tule ja ei sule minu simi,
kas pole see nii ilmsi,
et tahan homme näha päiksekiiri?

Igal hetkel meeles öö, mil said üheks taevatäheks,
ehkki anusin sind, et sa veel ei läheks..
Hetkeks pöörasin pea ja juba olid sa läinud,
otsa lõppenud tee, mida liiga vähe käidud..

Miks olen üksi keset inimhulka?
Miks on mu nägu täis pisaraid?
Miks mõtlen sinust ikka ja jälle?
Miks tahan sind nii väga tagasi?

igatsen sind nagu lille
igatsen sind nagu tunnet mis on mu sees
igatsen su sooje huuli
igatsen sinu ilmekat nägu

Igatsen

Ärklasin hommikul vara,
sind näha tahaks.

Sinu küsivad silmad, on mul siiani meeles.
Sinu halastamatud laused, on mul siiani meeles.
Sinu kartmatud teod, on mul siiani meeles.
Sinu helge iseloom, on mul siiani meeles.

Nutan valgeks musta öö,
nutan siis kui olen tööl,
nutan alla kuu ja tähed,
sellestki jääb mulle väheks.

Ma soovix teada,
miks,me pole enam koos..
Ja soovix teada,
miks,on kõik nii keeruline selles loos.

Mul meenuvad su silmad
kui päikselised ilmad.
Ma meenutan su keha,
kuid miskit ei saa teha.

Kas pole hea,kui sul on keegi,,,
kes sinule mõtleb ja õhtuti
igatseb sind rohkem veelgi,,!

„Ma vaikselt aknast vaatan,
Sinust mõtlen ja väga ootan...
Kas tuled ,on vaid küsimus ajas,
aga mina sind väga vajan.

Kas mäletad veel seda kaunist päeva,
kui esmakordselt kohtusid me teed.
Kõik tundus tookord nõnda kaunilt puhas:
su tunded, armastus ja kaunid sõnad.

oli hetk kui olime koos
se tunne kui muinasloos
se tunne mu sees
ei vaibu mus veel...

Mu süda taas rõõmsalt naeratab,
tasahilju armastuse rajal aerutab,
nüüd sõidan vihisedes läbi sügisõhtu,
kuigi pugeda tahaks põhku,

Pole sind näinud juba kaua aega,
kas ei näinud selleks vaeva?
Ei tea, kas oleksingi pidanud,
mul sinuga ju nõnda vedanud,

Miks on mul haljal
kevad aal' rinnus valutuige?
Ses süüdi armastus on
ja mu unelmate luiged...

Meil aiaäärne tänavas
kui armas oli see
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime

Su kaotasin ma,
ei suuda nuttu lõpetada.
Kas kunagi veel näeme,
või oma teed mööda läeme.