Elu — lehekülg 5

pole lihtsalt õiglane
süüta olla kadeduse ohver
ja kannatada teistest rohkem
miks küll mõned meist

Üksi istun keset tuba,
Selleks ma ei küsi luba.
Armastan su lõhna veel,
ekseldes kõnniteel.

Ma loodan nii väga, et sul läheb hästi.
Et saaksid sa teadmised, pere ja kodu.
Et sõpru sa leiaks nii uusi kui vanu.
Ja tööl ei peaks tegema seda mis kästi.

Kui ma oleksin tuli,
valgustaksin ma kõikide üksikute hingede radu,
et neil tekiks huvi,
kuidas näha muud kui vihmasadu.

Ma mäletan aegu millal olid tuned ja emotsioonid,
Aga nüüd ma tunnen vaid tühjust.
Ma mäletan aega millal ma nägin iga hommik päikest,
Aga nüüd ainus päike mida ma näen on pilve taga.

Alguses öeldi, et liikvel on haigus,
kalts panna näkku ja istuda toas,
kui siis suve tulekuga tõbi vaibus.
-- --

Ma tunnen su valu
Ja näen su leina
Ning kuulen su sõnu
Kuid teistpoolt seina

Ja need armid sul jäävad
Neid kandma sa jääd
Ööd-päevad need läevad
Kuud nende sosin on jääv

Peegel on puruks,kildudeks
Maas silme ees ujub.
Võõras on see,kildudest
Näha põrgu viiv tee.

Kui lumi pole muud
Kui võimalus uus
Jätta endast midagi maha
Siis mis on su suund

Iga hetk on võimalus,
uue elu algus,
Sinust sõltub tulemus,
hingelegi valgus.

Iga tee on Sinu oma,
mille valid, kus Sa käid,
ühe raja valid täna,
homme teine parem näib.

Ma armastan päikest,
tähti säramas öös,
vihmapisarat väikest
tuuleiilide sees,

Küünlaleegi õdus kuma,
mälestuste rajad need,
kallimatel antud luba
ühineda õhtu eel

Suvi meile põue poeb,
meelde jääb meil ikka,
ilm on ilus, ilm on soe,
päevad on nii pikad.

Kuhu iganes Sa lähed,
võta valgus endaga,
nii seal kõrgel taevas tähed
Sinuga koos rändavad.

Mida rohkem päikest põues,
seda ilusam on ilm
Sinu enda sees või õues
siis, kui taamal äiksepilv.

Huvitav, miks ei saa veel
seal, Luuletused.ee
lehel nime lisada
autorite listi ma.

Kingi mulle oma vägi,
ehk see minu sees ka püsib,
et saaks minna elust läbi,
ära minult rohkem küsi.

On õhtusel loojangul
homse päeva ilu,
kas ootamas hommikul
kuumus või vilu,