Üksi istun keset tuba, Selleks ma ei küsi luba. Armastan su lõhna veel, ekseldes kõnniteel. Kalliks pidasin su meelt, kui suutsid visata mind veeks, lasta jahtuda kui tuba , teadagi mis oleks sinu luba. Kallis armastan sind veel, isegi siis kui kannaksin sind terve tee. Su lõhna imetlen kui armas, nagu minu väike varvas. Lilli kingin, oste teen, et saaksin sind imetleda veel.
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid