Tsitaadid

Ei kivimüür mind vangista,
ei trellid kinni pea,
las vagur talleke harjutab
end ahelatega.

Vaata last, kes rõõmsal loomusunnil
kõristiga mängib, kõrsi püüab kinni;
noorukit ju köidab keerulisem vigur,
valjuhäälsem küll, ent sama tühi sisult;

Mu seitsmekümnest eluaastast
kakskümmend tagasi ei tule eal.
Kakskümmend talve maha arvan,
viiskümmend järele jääb vaid, ma tean.

Aknad on piilumiseks.
Ellu.
Uksed on lahkumiseks.
Surma. [—]

Ka armunu on hull,
sest mustlasnaist peab kauniks Helenaks.
Poeedi silm, täis peent ekstaasi, eksleb
maast taevasse ja taevast jälle maale.

Ja kunst?
See on haigus.
Armastus?
Illusioon.

Algusen polnud sõna
— oli joon.
Polnd harmoonilist kõla
— oli toon.

Sest nõnda teevad mesilasedki,
need olevused, keda loodus ise
head korda riigis seadis õpetama.
On kuningas neil, mitmed ülemused:

Kui ei oleks keeldu
mu vangla saladustest kõnelda,
ma räägiks loo, kus pisim sõnagi
sööks hinge seest sul, jäätaks noore vere;

(Verd valati ka muiste, enne seda,
kui seadus rajas inimliku korra,
ja hiljem toimunud on õudseid mõrvu,
liig hirmsaid, et neist kuulda;) aga siis

Võin küllalt näiteid tuua vargusest.
On varas päike: kange tõmbejõuga
suurt merd ta röövib. Kuu on ilmne varas:
ta oma kaame helgi näppab päikselt.

Surm! Vaese mehe armas sõber,
sa kalleim kaimudest!
Kui olen vana, ihu nõder,
mul rõõm on puhkusest!

Kaks korda eluring on sulgunud ajatuks,
ma veel ei tea, ei julge loota,
kas surematusega avatud
saab kolmas võimalus,

Kui sa saad aru elust universumis, aitab see sul aru saada
ka universumist enda sees.

Elu areneb tsükliliselt. Kõik on tsükliline. Kõik. Kui sa seda

/---/
Nii igav on mul nende seas,
kes lipitsevad võimu pärast,
ei sõbraks, vaenlaseks neid pea-

Meil lahkuda tuli,-
suu sõnatult tumm,
silma pisarais oli,
rind valusalt umb.

Sa võta ilust viimne ilu
ja tõest võta viimne tõde,-
peab olema,- siis võltsist viimne võlts,-
ja kaunidusest viimne kaunis,

Ma olen mõelnud — kes on need reeglid paika pannud?
Missugusel kuratlikul kombel töötleb kõikvõimalikku infot isehakanud statistikaamet meie ajus, nii et me üritame kõike uut mugandada olemasolevaga, püüame alati leida seoseid eelnevalt kogetuga ja tõmmata paralleele?
Milleks see vajalik on?
Kas me kaitseme ennast kõige uue eest, mis ähvardab lõhkuda meie maailmapilti?

Sai sõna sangarlik Horatius,
see vapper vahimees:
“On maa peal kõigil sama saatus,
surm seisab silme ees.

Oh, lapsepõlvest saati juba
mu lootused on hääbunud eos.
Ei imetleda andnud luba
end haljas puu, lill närbus peos.