Tsitaadid

Ma vanust mainisin, et eemaldataks kammitsad,
eks vääri muistne priiusseadus järgimist,
kui ümbritses mind metsik kära sedamaid:
öökull ja kägu, penid, eeslid võidu röökisid.

On juuste hõrenedes patud läinud meelest
neil tarkadel ja austet kiilaspeadel:
nad värsse kohendavad, parandusi teevad,
mis noored loonud unetutel öödel

Tean, millist tasu ilu tõotab,
mis needus tema teenrit lõastab,
ent oota, tali möödub pea:
ei iga narr mu sõbraks sünni

Puu varjus, kaasas leivapäts
ja veinipudel, raamat värssidega
ja sina, laulmas minu kõrval rohtund aias,
mil nimeks Paradiis.

Ma pole näinud lillat lehma
ja jäägu nägemata,
Ent ütlen teile: lilla lehm ma
ei olla soovi, pigem vaatan.

Mis mureks suurimaks on vanas eas
mis otsaette kaevab kortsuvaod?
See, et mu kombel üksi jääd, kui reas
su kalleid elu leheküljelt kaob.

Too minu juurde vaesed, väsinud
ja vabaduse ootel kössitavad hulgad,
kõnts laintevahetus rannal sasitud:
kõik kodutute heidikute salgad,

Mul tuli tuju avaviiteks sundida
end orjama Soneti põlluriba
ja rõõmustasin, kuni leidus hing
kel priius kaelas nagu ling,

Siin puhkab rahus, kivi, nimeta,
üks ilus, rikas, kuulus daam.
Kõik armastus ja austus tähtsuseta
on nüüd, mil tema nimegi ei teata.

Kodumaa, vaid sina,
õnnis priiuse paik,
mu lauludes.

Ta ilus on ja selle ilu kõrval
näib tuhmuvat maailma värv,
kõik tema kõrval heitlik varjuparv.

Kord valitseb,
maal surelike seas:
nad vanaks jäävad nooruses,
ja surevad keskeas.

Ja roos nagu nümf, kes end suplema säeb,
kel volt voldi järel langevat näeb
rinnalt rõivaid tuulte rammestuv ring,
kuni alasti hõõgub ta armastav hing.

Maa teeb kodule head.
Sügavus teeb meelele head.
Südamlikkus teeb seltskonnale head.
Usaldus teeb sõnadele head.

Südamesoovide maa,
kus ilu ei kahane, aset ei leia hääb,
seal tarkus on rõõm, Aeg vaid lõputu laul.

Või Orfeuse hingel laulda laske
neid viise, mis kord pilli saatel
raudpisaraid tõid Pluuto põskedele.

Armas Jeesus, vagur, leebe
vaata väeti lapse poole.
Lihtsameelsus andesta,
sinu juurde tahan ma.

Mis on arm? Ei kõhklev ohe;
nali öeldud, naera kohe,
tulevikku me ei tea.
Viivitusest rõõmu pole,

Kuid nagu osuti ei seisa kellal,
vaid numbreid mööda hiilib tasapisi,
ka sinu palge veetlev jume sellal,
kui paistab püsiv, muutub salamisi.

Ma temas vastutulelikkust kasvatan;
sest kingiks südameid ei saa, need tuleb välja teenida
neil, kelle ilu pole täiuslik.