Tsitaadid — lehekülg 97

Vabad on need, kel suud juba mulda täis. Vabad on inglid taevas.

Tuntus on meeldiv teadmine, et oled tuttav neile, kes sind ei tunne.

Kas emale musi anda oli õige või oli see vale? Mida musiandmine üldse tähendas? Sa keerasid näo head ööd ütlemiseks sedasi üles ja siis keeras ema oma näo alla. See oligi musiandmine. Ema puudutas huultega tema põske; ema huuled olid pehmed ja tegid põse niiskeks; ja veel mopsatasid nad tasakesi: musi. Miks inimesed oma nägudega sedasi tegid?

Jõuluvaheaeg oli veel väga kaugel: aga ükskord pidi see ikka tulema, sest maa käis kogu aeg ringi.

Jumal oli Jumala nimi, nagu tema nimi oli Stephen. Dieu oli Jumal prantsuse keeles, ja ka see oli Jumala nimi; ja kui keegi palus Jumalat ja ütles Dieu, siis teadis Jumal kohe, et see on üks prantslane, kes teda palub. Aga kuigi Jumalal olid kõigis maailma keeltes erinevad nimed, ja Jumal sai aru, mida inimesed kõigis neis erinevates keeltes paludes ütlesid, jäi Jumal ikka sellekssamaks Jumalaks ja Jumala tegelik nimi oli Jumal.

Nägu ja hääl kadusid. Palus andeks, sest kartis. Kartis, et on mõni haigus. Taimedel on tihti kasvud, kasvaja on haigusliik: või vastupidi. See tundus nii ammu, kui ta seal mänguväljakul õhtuvalguses oma eajao äärel tasapisi ringi hiilis ja potsakas lind madalalt läbi halli valguse lendas. Katedraalis põlesid tuled. Seal maeti Wolsey`t.

Raamatukogus oli üks köide Hollandi kohta. Seal olid põnevad välismaised nimed ja võõrapäraste linnade ja laevade pildid. See tegi nii õnnelikuks.

Hobusekusi ja määrdunud õled, mõtles ta. Hingamiseks hea lõhn — rahustab südant. Mu süda on nüüd täiesti rahulik. Ma võin tagasi minna.

Kolledžis oli ta saanud osa esimesest armulauast ja söönud oma kriketimütsist maiustusepulki ja vaadanud laatsaretitoakese seinal hüplevat ja tantsisklevat tuld ning unistanud suremisest, mustkuldses rüüs rektori loetavast missast ja sellest, kuidas ta maetakse pärnapuudega peaallee kõrvale jäävale surnuaiakesele. Aga ta ei surnudki tookord. Hoopis Parnell suri.

Ei elu ega noorus liigutanud temas, nagu oli liigutanud neis. Ei olnud ta tundnud teistega seltsimise lõbu ega toore meheliku tervise jõudu ega pojalikku austust. Miski peale külma ja julma ja armastuseta himu ei liigutanud tema hinges. Tema lapsepõlv oli surnud või kadunud, ja koos sellega ka lihtsateks rõõmudeks võimeline hing, ning nüüd triivis ta kesk elu nagu aher ja õõnes kuu.

Kaos, millesse ta ind end kutsus, oli külm ükskõikne enesetundmine. Mitte ainu-, vaid paljukordselt oli ta teinud surmapattu, ja teadis, et kuigi seisab juba esimese patuga igavese hukatuse ohus, korrutab iga järgnev patt süüd ja karistust aina juurde. Tema päevad ja ööd ja mõtted ei toonud mingit lunastust, sest enam ei kastnud ta hinge pühitseva jumalaarmu lätted.

Teatav uhkus, teatav aukartus takistasid teda pakkumast Jumalale ühtainsamat õhtupalvetki, ehkki ta teadis, et Jumala võimuses on võtta temalt elu une ajal ja paisata ta hinge põrgusse, enne kui ta jõuaks armugi paluda. Patuuhkus ja see armastuseta jumalakartus veensid teda üleastumise sellises ränkuses, et mitte mingi võlts auavaldus Kõikenägijale ja Kõiketeadjale ei saanud seda tervenisti või osaliseltki heastada.

Surm on kindel. Kindlad pole ainult tema aeg ja viis — kas pikast haigusest või mõnest ootamatust õnnetusest; Jumala Poeg tuleb tunnil, kui te Teda kõige vähem ootate. Sellepärast olge iga silmapilk valmis, sest te võite surra igal silmapilgul. Surm on meie kõigi lõpp. Surm ja kohtumõistmine, mille tõi siia ilma meie algvanemate patt, on need hämarad väravad, mis avanevad tundmatusse ja nägematusse, väravad, millest iga hing peab üksi läbi minema, saatjaiks ainult omaenda head teod — ilma sõbra või venna või vanema või õpetaja abita, üksi ja värisedes.

Tulutu ja kibe, lõpuks, oli oma kiretule kindlusele vastu väita, et armastuskäsk ei palu armastada ligimest nagu iseennast mitte niivõrd sama suure ja innuka kui just sama laadi armastusega, nagu me iseennastki armastame.

Kunstniku sihiks on luua ilu. Mis on ilu, on omaette küsimus.

Üks esteetiliste arutluste raskusi, ütles Stephen, on tabada, kas sõnu tarvitatakse vastavalt kirjanduslikule tavale või turuplatsi tavale. Mulle meenub üks Newmani lause, kus ta ütleb Õndsa Neitsi kohta, et see pidas kinni pühakute seltsis. Turuplatsil tarvitatakse sama väljendit hoopis teisiti. Ma loodan, et ma teid kinni ei pea.

See rahvas ja maa ja elu on mu loonud, ütles ta. Ma tahan väljendada end sellisena, nagu ma olen.

Tead, mis on Iirimaa? Küsis Stephen külma ägedusega. Iirimaa on vana emis, kes sööb oma põrsaid.

Kaastunne on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda kannatava inimesega. Hirm on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda varjatud põhjusega.

Kunstniku väljendatud ilu ei saa meis äratada kineetilist emotsiooni või puhtfüüsilist aistingut. See äratab või peaks äratama, indutseerib või peaks indutseerima esteetilise staasise, ideaalse kaastunde või ideaalse hirmu — staasise, mida tekitab, pikendab ja lõpuks ka lahendab ilu rütm, nagu ma seda nimetan.