Tsitaadid — lehekülg 96

Suhe on igikestev, muutub vaid selle vorm.

Me ka magame liiga palju nelja seina vahel. Muutume mööbliks.

Kui kerge on olla tundetu päeval, hoopis teine asi aga öösel.

Kõige visamalt andestavad inimesed teile selle halva, mis nad ise teie kohta on rääkinud.

See, et ta pidi teatud osa oma elust varjama, lõi talle ausa inimese reputatsiooni.

On inimesi, kellel on raha, ja on inimesi, kes on rikkad.

Vaesel on rohkem lapsi, rikkal rohkem sugulasi.

Ma usun vaikuse kasulikkusesse ning võin sellest tundide kaupa rääkida.

Puhkenud õit otsi äikesele järgnenud vaikuses, mitte enne äikest.

Nürimeelsed on alati kangekaelsed.

Ilma vähimagi kahtluseta silmitseme ammu kustunud tähtede valgust.

Esimesena tervitab mitte kultuursem, vaid see, kellel on nõrgemad närvid.

Mõnede inimestega rajame suhted tõele. Teistega valele. Need suhted pole vähem kindlad.

Me kõik oleme rentslis, mõned meist vaid vaatavad üles tähtede poole.

Pealegi milleks peakski veel raamatuid kirjutama, kirjastama või lugema, kui maailmas valitseb ideaalne ühiskondlik kord. Raamat on pahe, millega tahetakse saavutada voorust, aga kes mõtleb pahele, kui ta on ideaalselt vooruslik.

Muidu oleks võinud näha, milline kirg tappa istub inimeses, olgu see kirg sihitud inimese enda või tema mõtete vastu. Nõnda on see kestnud juba aastatuhandeid ja ikka kõneleb ajalugu ülistavalt rahvastest ja inimestest, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruvääristanud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte.

Aga praegu tundus nõnda nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid omavahel juttu, kõik arutasid ühte ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli nagu teinud hiiglasliku töö, millega polnud hakkama saanud sajandid.

Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valitutele, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked.

Ja esimest korda arvas ta õieti taipavat, et armastuseks pole midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada.

Päid võetakse siis, kui on revolutsioon. Aga kui on vabadus, siis pole ju enam revolutsiooni tarvis, milleks siis veel päid võtta.